Lodjad ehitati männipuust, vähemal määral kasutati ka kuuske.

Lodjad olid väga ümara kerega: keskmine pikkuse ja laiuse suhe oli 1-1,3 : 2. Seega näiteks väiksel 11m pikkusel lodjal oli laiust üle 7m.

Lotjadel oli väike süvis ja lai lame põhi - neil ei olnud kiilu. Sellise kerekujuga laevale ei olnud ballasti vaja ning arvatavasti on see asjaolu ka põhjuseks, miks lodjavrakke nii vähe säilinud on. Kui lodi lekkima hakkas, ei vajunud ta põhja, vaid jäi veepinnale hulpima. Tuul loksutas vraki kaldale, kus see küttepuudeks lõhuti. Raudosi oli võimalik taaskasutada.

Lodja eripärane kuju andis head võimalused madalas ja käänulises Emajões manööverdamiseks ning merelaevade jaoks olematute randumisvõimalustega Peipsi kallastel maabumiseks.

Lotjadel oli kaugele taha ulatuva roolilehega suur tüür, mille sai vajadusel kiiresti laeva küljest lahti võtta.

Lodja vööris paiknesid kivitangid, mille abil sai randumist takistavaid kivimürakaid lodja teelt ära tõsta.

Huvitav oli ka lotjade plangutusviis. Arhailise laevaehituskombe kohaselt olid lodjad klinkerplangutusega ning arvatavasti ehitati sarnaselt hansakogedele kõigepealt valmis plangutus ja kaared paigutati alles lõpus kerele toeks. Vanemat tüüpi klinkerlaevade kandvaks osaks ongi tugev plangutus. Uuemat tüüpi puitlaevadel, nagu karveel ja seinlaevad, näiteks kõigile tuntud Ida-India kompanii laevad, ehitati kõigepealt valmis jäik kaarestik ja plangud kinnitati hiljem selle külge.

Lotjadel võis klinkerplangutus sajandite jooksul säilida ühest küljest harjumuse tõttu, teisalt oli selline plangutus väga tugev ja sitke. Peipsi on madal veekogu, mistõttu on siinsed lained väga lühikesed ja nö teravad. Nad ei tõsta laeva, nagu merelained, vaid pigem prõmmivad parraste vastu, mistõttu Peipsi laevadel on kere jäikusest ehk tähtsamgi plangutuse sitkus ja tugevus.

Lotjasid võibki meremuuseumi andmetel pidada suurimateks täisklinkerkerega laevadeks maailmas.

Tingituna ümarast kerekujust on lodja plankude paiknemine üsna iseäralik. Tavaliselt on laeva plangud keskelt pisut laiemad ja ahenevad vööri ning ahtri suunas. Et lodja ümarat kere plankudega katta, kadus vööri kinnituv plank enne ahtrisse jõudmist ahtrisse kinnituva plangu alla ja vastupidi. Ehk siis plankude arv lodja külgedel oli kahekordne võrreldes vööri ja ahtrisse kinnituvate plankude arvuga. Lodja plangud olid ka üsna paksud ja laiad ning nende painutamiseks kasutati siinkandis traditsiooniliselt külmpainutust ilma aurukastita.

Hansakogedelt pärineb ka lotjade tihendamisviis. Peipsi ääres nimetatakse seda torutamiseks ning sarnast tehnoloogiat kasutatakse tänapäevani ka Peipsi lootsikute tihendamisel.

Enne plangu kinnitamist hööveldatakse selle servadesse faasid ehk süvendid taku tarvis. Kui plank on paigas, topitakse süvendisse tõrvatud takuheie. Hansakogedel ja varasemal ajal arvatavasti ka lotjadel kasutati taku asemel turbasammalt. Tihendusmaterjali peale asetatakse torutusliist ehk männipuust lõhestatud liist ning kinnitatakse see u iga 15 cm tagant spetsiaalsete raudklambrite ehk sinklitega tihedalt plangutuse külge. Sellisel moel tihendatakse lodjakere nii väljast kui seest.

Lõpuks tõrvatakse kogu kere üle.

Taglas ja puri

Lodjal oli enamasti üks tugev mast, millele kinnitus suur raapuri. Harvem oli suurtel lotjadel ka kaks masti ja kahveltaglas.

Mastid olid spiraalselt triibuliseks värvitud.

Raapuri oli enamasti laevast laiem. Erinevalt hansakogest ja viikingilaevast kasutati ka alumist raad. Purje esiküljel olid aasad, milledest läbi ülalt alla jooksid köied - ilmselt sai purje allalaskmisel nende abil kokku kortsida. Puri oli enamasti laevast laiem ja oleks võinud muidu vette sattuda.

Vöörstaagi ja masti vahele katusest u 1 m kõrgusele kinnitati horisontaalne latt, mis hoidis purje heiskamise või allalaskmise ajal vaatevälja ja pääsu vööri vabana.

Vanemal ajal kasutati raapurje heiskamiseks puidust spilli, uuema aja lotjadel kasutati selleks otstarbeks vintsi.

Väiksematel lotjadel, millega sõideti näiteks Tartu kivisilla alt edasi ülesvoolu, käis mast maha.

Suurematel lotjadel sai taglase külge kinnitada rippsilla, mille abil ebasoodsamates randumiskohtades laeva lossida ja laadida.