Lodjalugude alla on lodjaseltsi arhivaarid koondanud lotjasid puudutavad uurimuskillud ning koostatud tekstid. Emajõe lodjaselts ootab lisa ning vastukaja kõigilt, kel on lotjade või teiste traditsiooniliste siseveesõidukite kohta infot, nii teksti, mälestuse kui foto kujul.

Lisatud tekstid:

1. "Treffneri poiste lodjasõit Tartust Oiule 1886" /J. Jaakson, Eesti Panga president/
   (Väljavõte raamatust: Hugo Treffneri Gümnaasiumi 50 aasta juubelialbum.
   Toim. K. Michelson. Hugo Treffneri Gümnaasiumi Vilistlaskogu Kirjastus, Tartus, 1933).
2. "Venemaa vapp viidi Tartust lodjaga". Väljavõte Hillar Palametsa raamatust "Lugusid toonasest Tartust".
3. "Lodjad ja hansalinn Tartu". Väljavõte Hillar Palametsa raamatust "Lugusid toonasest Tartust".
4. "Peipsi lodjandusest", ERA II 257, 275/89 < Räpina khk. - Paulopriit Voolaine (1939).

1. Treffneri poiste lodjasõit Tartust Oiule 1886

/J. Jaakson, Eesti Panga president/
(Väljavõte raamatust: Hugo Treffneri Gümnaasiumi 50 aasta juubelialbum.
Toim. K. Michelson. Hugo Treffneri Gümnaasiumi Vilistlaskogu Kirjastus,
Tartus, 1933).

SUURI JÕEHUNTE: Hugo Treffner
KOLMAS LUGU EMAJÕELT, TEINE TREFFNERI POISTELT

Eriti hästi on mulle meelde jäänud üks laevasõit, nimelt sõit suvistepühade ajal 1886 Tartust Emajõge mööda üles Jõesuhu, sealt Võrtsjärve mööda Oiule ning sealt jalgsi Viljandisse uut Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi maja vaatama, mille vundamendi oli pannud kadunud C.R. Jakobson ning mille ehitus sel ajal suurte raskuste peale vaatamata lõpule oli viidud. Reis oli ette võetud patriootilise sihiga; kahtlemata kasvatas ta noormeestes isamaalisi tundeid.

Sõit ise oli väga romantiline ja ei unune vist küll kellelgi, kes temast osa võtsid, enne surma. Emajõgi oli sel ajal sõidukõlvuliseks tehtud ainult kuni Jänese sillani. Ülalpool Jänese silda olid mitmel pool veel suured kivid ja kärestikud, mis sõitu raskendasid.

Sõiduks oli meil üüritud üks vana vene puuveolaev ehk -lodi, nagu neid endisel ajal väga palju Emajõel allpool Kivisilda näha võis. Kui palju koolipoisse kaasa sõitis, täpsalt enam ei mäleta, arvan umbes 70-80. Kooliõpetajatest, peale direktori, sõitsid kaasa vist ainult paar nende seast, kes elasid Treffneri pansionis. Sõitu alustasime suvistepühade laupäeval.

Laev oli kaskedega ilustatud. Laeva komandöriks oli direktor ise, kes suure energiaga käske jagas ja korraldusi tegi, kuidas sõita, kuhu keegi poistest pidi istuma, kes tüürima, kes sõudma jne. Ka lodja peremees ise sõitis meiega kaasa, kuid ainult selleks, et vaadata laeva järele ja olla abiks tema liikumisel. Tartust sõitsime välja aerude abil. Aerutajaid oli vist 5 või 6 paari. Kui ühed väsisid, astusid asemele uued. Kõik sündis nõnda, kuidas laeva komandör - meie direktor - käskis.

Laev oli aerutamiseks liiga suur; sellepärast jõudsime aerude abil väga aeglaselt edasi. Seda arvesse võttes hakkasime, niipea kui Jänese silla alt olime läbi jõudnud, laeva köitpidi vedama, nagu seda puuvedajad lodjamehed harilikult teevad.

Meie direktor jagas meid gruppidesse, igas grupis 4-5 poissi, mõned nendest suuremad, teised vähemad. Meie keskel oli maksev täielik demokraatlik kord: kõik olime üheõiguselised; seepärast pidime ka kõik erandita lodjavedamisest osa võtma, kui järjekord kätte jõudis. Ka direktor ise ning teised kooliõpetajad ei põrganud oma kohuste täitmisest tagasi. Nõndaviisi sikutasime oma laeva Jäneselt kuni Jõesuhu, umbes 55 kilomeetrit või rohkem. Laupäeva õhtul edenes sõit üsna hästi, kuid öösi oli olukord juba märksa raskem: rohi jõe kallastel oli õige pikk, ulatus tihti üle põlvede ja oli kastest täiesti märg. Õnneks oli öö soe. Meil ei jäänud muud järele, kui võtsime saapad jalast, ühtlasi võtsime ka püksid maha - ja nõndaviisi sikutasime kõik kordamööda terve öö läbi oma laeva. Direktor aina komandeeris, kuni kätte jõudis tema järjekord laeva sikutamiseks. Tüüril istus lodja peremees, vahetevahel ka mõni poistest. Vahet pidamata edasi rühkides jõudsimeesimese püha hommikuks umbes kella 10 või 11 paiku Palupõhja küla juurde Emajõe pahemal kaldal. Siin peatusime. Oma laeva juhtisime jõe paremale kaldale. Vesi oli seal võrdlemisi madal.

Käisime suplemas; üksikud meist käisid rõivaid kaasa võttes teispool jõge ja tõid külast piima. Võileibu oli meil endil kaasa võetud. Einet võtsime jõe kaldal rohu peal. Peale einestamist läks sõit uuesti lahti; laeva vedasime endist viisi köie abil kaldalt - ja varsti olime Jõesuus. Siin peatusime jälle natuke aega, kuni Jõesuu kõrtsimees meie laeva ujuvast sillast läbi avitas.

Nüüd algas sõit Võrtsjärve mööda juba purjede abil, sest kaldast olime kaugel ja sellepärast ei olnud laeva vedamine enam võimalik. Meie laeval puudusid aga korralikud purjed. Purjede aset pidid täitma Tartust selleks otstarbeks kaasavõetud voodilinad. Laev ise oli vana ning nõrk ja kägises kõik aeg tuulte ja lainete käes järvel sõites, kuid pidas siiski vastu. Õhtuks jõudsime õnnelikult Oiule, ilma et üks ainuski meie hulgast oleks puudunud.

Oiult Viljandisse on umbes 26-27 kilomeetrit, minu isakoju natuke vähem, umbes 22-23 kilomeetrit. Oiule jõudnud, läksin mina ühes T. Taariga, muidugi direktori loal, otsekohe jalgsi edasi meie vanemate koju, kuna direktor ühes teiste poistega veel Oiule jäi. Natuke hiljemini asusid ka nemad teele, osalt vankritel, suurem osa aga ka jalgsi, ja jõudsid teise püha varahommikul Viljandisse. Enne Oiult lahkumist oli direktori poolt meile kindlaks määratud tunniaeg, milla jällegi Oiul pidime olema. Nõnda see ka sündis: kõik viimse meheni olime viimsel pühal kindlaksmääratud kella-ajal jällegi Oiul ja tagasisõit Oiult Tartusse läks lahti sama teed mööda ning samal viisil, nagu olime sõitnud Tartus Oiule. Tartusse tagasi jõudsime kõik tervetena ning prisketena ja heas meeleolus, pealekauba veel hea mälestus sõidust terveks eluajaks.

2. Venemaa vapp viidi Tartust lodjaga

Hillar Palamets kirjeldab oma raamatus ´Lugusid toonasest Tartust¡ (lk 30) hansakaubandusest ja lotjadest:

Üks pruut sõidab läbi Tartu

Tallinnast sõitis Sofia (Moskva suurvürst Ivan III pruut) oma kaaskonnaga pikas vooris edasi Tartu, kus teda oli pidulikult vastu võtmas Vene vürstide esindus. Pruut asus koos saatjatega lotjadele, mida 11.oktoobril 1472 tervitas Emajõe suudmes Pihkva laevastik.

Kaasavarana tõi Sofia Moskvasse kaasa Bütsantsi vapi - kahepäise kotka, mille üks pea vaatab itta teine läände. See kotkas on praegugi Vene föderatsiooni vapil.

3. Lodjad ja hansalinn Tartu

Hillar Palametsa raamatust "Lugusid toonasest Tartust" (lk 34) leiab ka sellise huvitava fakti:

• Hansa liidu kooseisus kujunesid Tallinnast ja Tartust Euroopas tuntud kaubalinnad, eelkõige transiitkaubanduse keskused. Siia toodi kalevit Flandriast ja Inglismaalt, käsitöösaadusi Põhja-Saksamaalt, kanget õlut ja magusaid veine, idamaiseid vürtse ja hiljem ka rasvaseid soolaheeringaid. Eriti tulusaks kujunes kauplemine soolaga. ... Rukist vahetati soola vastu vahekorras: üks mõõt rukist= kaks mõõtu soola.
• Novgorodist viidi Tallinna ja Tartu kaudu läände eelkõige karusnahku. ... Veel toodi Novgorodist vaha ja mett, lina, kanepit ja loomanahku.
• Liivimaa linnadest oli just Tartul kõige parem ühendus Pihkvaga ja sealtkaudu Novgorodiga. Seda enam, et traditsiooniline veetee - Soome laht – Neeva jõgi - Laadoga järv - Volhovi jõgi oli sageli ohustatud Vene-Rootsi piiritülide ja mereröövlite (vitaalivendade) tegevuse tõttu. Teekond läbi Tartu oli küll pikem, see-eest tunduvalt ohutum. Pealegi oli keskaegsel Tartul Emajõe ja Võrtsjärve ning lääne poole jäävate jõgede kaudu ühendus Pärnu ja merega.
• Vene kaupmehed saabusid Tartusse kas laiapõhjalistel lotjadel või talvel regedega. Tartus kujunes välja omaette Vene linnaosa- ida poolt tulnud kaubahärrade alaline peatuskoht kahe ortotoksse kirikuga: üks Novgorodi teine Pihkva kaupmeeste tarvis. Hansa liidu õitseajal, 14 sajandi teisel poolel, kasvas Eesti hansalinnade mõju Venemaaga kauplemises. Novgorodis asunud hansakontori, mis kandis Peetriõue nimetust juhtimine koondus ikka enam Tartu ja Tallinna kätte. Ohtlikel aegadel saatis Peetriõu oma kassa, pitsati, skraa (põhikirja) ja arhiivi varjule just Tartusse kui kõige idapoolsemasse hansalinna.

4. Peipsi lodjandusest

(ERA II 257, 275/89 < Räpina khk. - Paulopriit Voolaine (1939)).

• Lotje valmistati peaasjalikult Podlipka (Podlipje) külas, mis asus Peipsi kirdepoolsel kaldal Oudova maakonnas. Kogu Peipsi ranniku lodjamehed käisid siin lotje ostmas. Näit. Võõpsu alevi elanik Jaan Ritsing, s. 1861. a. Kahkva vallas Räpina khk., ostis Podlipkast lodja, millesse ta võis mahutada nelituhat puuda kraami, makstes selle lodja eest üheksasada rubla. Lodi oli ühe aasta juba tarvitusel olnud. Podlipkast osteti ka lootsikuid. Tuli keegi kaugemalt ostma lootsikut ja seda ei olnud, siis hakati kohe seda tegema. Lootsikulauad hoiti tagavaraks. Tuli ostja õhtul, siis tehti tema jaoks öö jooksul lootsik valmis. Podlipka lootsikuid läks Võõpsu meeste kaudu isegi Võrusse.
• Lodja ehitusmaterjaliks oli männipuu; vähesemal mõõdul tarvitati ka kuusepuud. Podlipka küla ümbrus oli rikas männimetsade poolest, ja kuna siin oli järve laht, kus oli väga hea lotje hoida tuule varjus, seepärast oligi lotjade ehitamine siin arenenud kogu küla elanikkude juures.
• Suurimad lodjad olid Vasknarva venelasil. Nende lodjad võisid kanda 12.000 puuda. Nad olid 10-11 sülda pikad ja 6 sülda laiad. Ka Mustvees oli üks nii suur lodi. Väikseim lodi võis kanda oma peal ükstuhat puuda. Peipsi lodjameestel oli suurimaks kaubavedamise kohaks Tartu, kuhu tuli tihti kokku kahesaja lodja ümber. Remja jõest (ida pool Peipsit) tuli muuseas Tartusse poolsada lotja. Vaid Mustvee lotje ei olevat J. Ritsing kunagi näinud Tartus.
• Tartust veeti lotjega poodikaupa: soola, suhkrut, heeringaid, petrooleumi ja viina. Tartusse veeti igaltpoolt puid. Peale selle veeti näit. Räpinast lotjega paberit, kuna Räpinasse veeti riidekaltse, räbalaid paberivabriku jaoks. Piirisaarelt veeti Tartusse sibulaid ja kalu. Tartu järel oli Pihkva suuremaks kaubavahetuse kohaks. Pihkvasse veeti linu, takkusid, linaseemneid, harva ka rukkijahu. Mehikoormast veeti kuivatatud tinte, Räpinast paberit jne. 1918. a. veeti Pihkvasse ka kartuleid. Pihkvast veeti välja lotjega sama poodikaupa, mida Tartust. Peale selle aga saelaudu, sest Pihkvas oli suur lauavabrik. Siis veeti välja veel savikausse ja -potte.
• Kraamivedamise eest said lodjamehed vene ajal: kaks kopikat ühe puuda soola pealt, kolm kopikat petrooleumi ja heeringa puuda pealt, 2-3 kop. suhkru ja linaseemne puuda veo eest, 4-5 kop. ühe puuda paberi pealt, kui paberit oli vähesel mõõdul; kui aga paberit oli suuremal arvul, siis maksti ühe puuda veo eest 2-3 kop. Ãœhe puuda räbalate veo eest maksti 4-5 kop., sülla puude veo eest üks rubla.
• Kui kraam oli lodjale laotud peale, läks lodi teele ükskõik mis päeval. Peaasi seisis tuules. Põhja tuulega läks näit. Võõpsust lodi Pihkvasse, kuhu sõit oli alati kergem kui Tartusse. Tartusse sõitvad lodjad pidid tihti Piirisaarel ja eriti Emajõe suus, Praagal, peatuma. Tormiga seisis Piirisaare lõunapoolses järve lahes, mille nimeks on Mees (gen. Meesi), tihti 40-50 lotja.
• Need olid suures enamuses venelaste lodjad, sest Piirisaare eestlased olid maaharijad. Tuulevarju tulid eestlastest lodjamehed Võõpsust ja Mehikoormast. Võõpsus oli neljal-viiel eestlasel viis-kuus lotja. Kord oli Võõpsu külas ühel setul ka lodi. Mehikoormas oli ühel eestlasel lodi.
• Ãœldiselt said eestlased venelastega hästi läbi. Kui eestlased lasksid oma lodjad Piirisaare alla ankrusse, tuli venelasi eestlaste lotjade peale jutlema. Eesti poisid läksid venelaste lotjade peale lõõtspilli ja laulu kuulama. Samuti läksid vene poistega saare peale tüdrukute juurde.
• Mõnel venelasel oli lodja peal kogu pere. Kõige vähemalt pidi olema kolm inimest. Kui oma perejõudu ei jätkunud, siis palgati meesjõud. Muidu oli peremehel tihti naine ja tütar kaasas.
• Juhtus, et lodjaga oldi teel kolm nädalat. Kui lodi oli ankrus, siis õngitseti kalu või püüti neid võrguga. Süüa keedeti lodja pära ruumis, mille nimeks oli peräsäks, kus oli pliit. Siin magati külma ilmaga. Sooja ilmaga magati nõnasäksas. Kummaski ruumis oli säng, mis oli tehtud lodja külge löödud laudadest nagu palatka. Pliit või ahi oli tehtud savist. Ka korsten oli savist või plekist.
• Vaid kord poolesaja aasta kestel jõudis Jaan Ritsing Võõpsust 23 tunniga Tartusse, ilma et purjet maha lasknuks. Tal oli lodi vaid ühe purjega. Kui ei tahetud Emajõel aega viita vaikse ilmaga, siis veeti lotja köitega enda järel edasi. Selleks köideti üle õla ja rinna riie. Ka tuulega oli tarvis mõne jõekõveruse pärast lotja enda järel edasi vedada.
• Tartus, kus seisis ankrus sagedasti 200 lotja, oli lodjameestel kõige huvitavam elu. Käidi kõrtsides, lõbumajades ja hilisemal vene ajal kinodes.
• Alates 1918. aastast hakkab lotjade arv Peipsi peal vähenema. Aurulaevad tõrjuvad lodjad eest. 1918. a. piirdus lotjade arv ka seetõttu, et Peipsi sai sakslaste ja venelaste kokkupõrgete piirkonnaks. 1918. a. purjetas Jaan Ritsingu lodi Piirisaarest Võõpsu poole. Korraga avasid sakslased lodjale kuulipildujast tule, venelased Honivalt. Lodjas olijad pugesid lodjapõhja räbalate kottide varju. Lodi liikus neli kilomeetrit omapead lõuna poole. Kuulid purustasid lodja niivõrd ära, et ta muutus sõidukõlbmatuks ja sai põletuspuudeks. J. Ritsing enam uut lotja ei ostnud ega lasknud teha.
• Eesti iseseisvusajal ehitati muuseas üks lodi Võõpsu alevi lähedal Beresje külas. Kuid tolle lodjaga ei olnud midagi teenistust. Praegusel ajal on peaaegu kõikidest veel sõidukõlbulistest lodjest saanud paarkad. Paarka on purjeta ja mastita lodi, enamasti ilma katuseta. Ta köidetakse aurikule taha. Nendega veetakse praegusel ajal puid ja telliskive.