Peipsi lodi oli spetsiaalselt Peipsi ja Emajõe piirkonna tingimustele kohandatud kaubapurjekas, milliseid ehitati siinkandis teadaolevalt juba 14. sajandil.

• Lotjade ehitusviis püsis kogu selle aja üsna muutumatuna. Hansakogedelt pärit ehitustehnoloogia:
  plankude külmpainutus ja tihendamine puitliistu ning raudklambritega, mis Friisimaal asendus moodasmate võtetega juba 500 a tagasi, oli siinkandis ilma eriliste mugandusteta kasutusel 20. saj alguseni.
• Lodjad olid lähtuvalt Peipsi ja jõgede vähesest sügavusest, teravast lainetusest ja jõgede loogetest väikese süvisega, lühikesed ja laiad - pikkuse ja laiuse suhe oli 2 : 1-1,3.
• Väiksemad lodjad olid u 16 t kandejõuga, suuremate kandejõud oli u 200 t. Viimaste pikkus oli 24 m ja laius 13 m. Suurimad teadaolevd lodjad olid kuni 35 m pikkused ja neid võib Eesti Meremuuseumi andmetel pidada suurimateks klinkerplangutusega laevadeks maailmas.
• Lodjad liikusid tuule- ja inimjõul. Lotjadel oli enamasti üks spiraalselt sini-punase triibuliseks värvitud mast millele kinnitus suur raapuri. Leidus ka kahemastilisi kahveltaglasega lotjasid. Purjetada andis hästi ka Emajõel, mille kaldad olid niitmise ja karjatamise tõttu lagedad.
• Tuule puudumisel veeti lotju kaldalt inimjõul riidest rakmete ja köite abil ehk petsutati. Vanad inimesed mäletavad, et jõeäärsete talude naised vedasid lotjasid lisaraha teenimiseks. Vedada tohtis ainult oma talu piirides, edasi tuli laev anda järgmise talu naisperele, et neilgi oleks võimalus teenida.
• Süüa keedeti lodja päraruumis e. peräsäksas, kus oli savikividest pliit. Siin magati külmal ajal. Sooja ilmaga magati ka laeva esiosas asunud nõnasäksas. Laeva keskosa moodustas kaubaruum, mis võis olla nii katusega kui katuseta.
• Lodja meeskonda kuulus vähemalt kolm inimest. Tavaliselt majandas lotja üks perekond, elades sellel aastaringselt.
• Lotjade ehitamine lõppes 1918. a , enamik lotjadest hävitati I ja II maailmasõja käigus. Eesti Vabariigi ajal muudeti enamus säilinud lotjasid paarkadeks - purjede ja mastideta, aurulaevaga pukseeritavateks lotjadeks. Paarkad e. pargased liikusid Emajõel ka peale II Maailmasõda.
• Emajõe-peipsi lodi on maailmas unikaalne laevatüüp. Tänaseks pole kahjuks säilinud mitte ühtegi Peipsi lotja. Lodjakojas ehitatav on esimene omasugune.