Lodi Jõmmu 10 aastat

Jõmmu saab kohe 10-aastaseks. Sünnipäevapidu leiab aset volbriõhtul, 30. aprillil Lodjakojas. Enne seda toimub traditsiooniline jalkalahing – Lodjaselts versus Supilinna selts. Kõik on oodatud mängima, kaasa elama ja peole!

Jõmmu ja algus

Jõmmu ehitamise mõte sündis Emajõe kaldal Supilinna vanimas mantelkorstnaga majas, millesse meie noor pere uue aastatuhande alguses elama asus. Tol ajal oli Emajõe tänav Tartus ainus paik, kus sai elada otse jõe ääres. See meeldis meile hullupööra. Vaatad aknast välja, sügisel näed jääd tulemas ja kevadel minemas ning seejärel veidraid ja vähemveidraid paate ja laevukesi jõel sagimas. Tekib ju tahtmine ise ka jõele minna ja vaadata, kuhu see jõgi siis välja viib!

Jõmmu ja tünn

Kui lodjaehitusele linnavalitsuse toetust kauplema läksime, võis see linnaisadele paista üsna hull plaan. Hakata Tartus, sügaval sisemaal, ilma mingi ettevalmistuseta keskaegsel moel puulaeva ehitama! Meie õnneks olid tollal Tartut tüürimas julge vaatega ja keskmisest seiklushimulisemad juhid. Abilinnapea Hannes Astoki eestkostel esitlesime oma entusiastlikku plaani linnapea Andrus Ansipile. Viimane sobras mälus, ja talle meenus meie varasem ettevõtmine: Aura konkurent, vee- ja tervisespordikeskus «Aura Ära» ehk Emajõel seilanud parv, millel paiknes koos sõpradega meisterdatud kümblustünn. Sama tünniga olime juba jõudnud ka Otepääle suurtele suusavõistlustele kaasa elama. Kümblustünnist suusaraja äärde jooksvad supelriietes fännid osutusid tookord telekanalite jaoks sportlastest vaat et köitvamakski. Pärast rahvusvahelist telekajastust puhkes Eestis ja Skandinaavias suur kümblustünnide buum. Ansipi arutlus käis umbes nii, et ühe veekindla ümmarguse asja olete valmis ehitanud ja sellega kära tekitanud, ehk saate siis veidi suurema «tünniga» samuti hakkama. Ja kui Tartu linn oli juba otsustanud lodjaehitust toetada, panid õla alla ka Euroopa Liit, Tele 2, RMK ja A. Le Coq. Ei või ealeski teada, kuidas nooruspõlve lõbusad ettevõtmised võivad tulevikus kasuks tulla!

Jõmmu ja sõbrad

Jõmmu sünd ei läinud siiski libedalt. Kui oleksime ette teadnud selle keerukust, oleksime valinud lihtsama seikluse. Aga õnneks ei teadnud. Ja õnneks leidus palju sõpru-toetajaid, kes häda korral appi tulid. Aitas ka õnnelik juhus. Kord üsna laevaehituse alguses astus Lodjakotta sisse vanem võõras härrasmees ja ütles: «Vaadake, poisid! Laeva diametraaltasapind määratakse kindlaks nii ja nii…» See oli väga lihtne õpetus, aga me ei teadnud seda. Diametraaltasapind tagab, et laev tuleb sümmeetriline ja sõidab otse, mitte ringiratast. Jõmmu sõidab ilusti otse. Aitäh, Kaspia laevavabriku kogemusega Ants Truus! Aitäh ka kõigile ehitajatele, toetajatele ja vabatahtlikele, keda oli rohkem kui 150! Pärast vette sulpsatamist 29. aprillil 2006 on Jõmmu kõige suuremateks toetajateks olnud aga reisijad – algusaastatel oli neid veidi alla 10 000 aastas, hiljem palju rohkem. Nii et esimese kümne aastaga on Jõmmu sõidutanud vähemalt Tartu linna jagu reisijaid! Huvitav, kas järgmise kümnendiga õnnestub sõidutada Tallinna jagu?

Jõmmu ja kino

Jõmmuga on sünnist saadik kino saanud. Kinobuss ja Lodjaselts on olnud kuidagi samal lainel ning koostegemistest on sündinud vägevaid ettevõtmisi. Võiks öelda, et isegi üheksandaid laineid. 2007. aasta kümnepäevane Kinolodja tuur Peipsi-Emajõe-Võrtsjärve sadamates, aasta hiljem kõiki Eesti maakondi läbinud Kinobuss-Rong-Lodi festival. Teineteist toetades õnnestus 2009. aastal lodjaga vallutada ka kunagine viikingite kants Novgorod. Samal ajal kui Jõmmu ei pääsenud edasi Peterburist, ei pääsenud Kinobuss koos kärutäie Rändava Lodjakoja õpitubadega edasi Koidula piiripunktist. Mõlemad olid väga tahtekindlad, mõlemal oli raske, ja see teadmine aitas kannatusi kanda. Pärast pea nädal kestnud asjaajamist pääses lodi lõpuks Vene sisevetele hiiglasliku puksiiri sabas, ametliku määratlusega «(lodjakujuliselt) ladustatud puitmaterjal». Ka Kinobuss pääses pärast mitut öö- päeva Koidula piiripunktis konvoi saatel Novgorodi, aga ainult tollilattu. Saime kokku, olime rõõmsad ning otsustasime, et lähiajal enam idanaabrit ei külasta. Jõmmu 10x10 meetrit puri-väliekraan on aga jätkuvalt valmis uuteks kinoseiklusteks.

Jõmmu ja muusika

Jõmmu armastab muusikuid, ja vastupidi. Kaunis lõõtsamäng, lodi ja tõrvalõhn kuulusid kokku juba eelmisel lodjaajal. Alguses oli Jõmmu pardamuusik Asso Int, hiljem Toomas Oks. Suurem osa lodja meeskonnast mängib mõnd pilli. Ka Lodjaseltsi teiste liikmete seas on paljud muusikakalduvusega. Ansamblit Pahad Seemned võib pidada lausa Lodjakoja majabändiks. Sagedaseks külaliseks lodjal ja Lodjakojas on olnud ansambel Pärnu Poisid. Eesti ajalooliste laevade kultuuridessandil Läänemere sadamatesse 2010. aastal etendus igas sadamas lodjalael Annika Mändmaa ja Svjata Vatra seatud purjevarjuteatrietendus, mis ammutas ainest Eesti vanadest regilauludest. Jõmmuga peaosas mängiti 2008. aastal Võõpsus teatritükki «Pristan» – Olavi Ruitlase kirjutatud etendusele lõi laulud Aapo Ilves. Laulud «Lodi tuu ja lodi vii» ning «Pristan» hakkasid hiljem elama oma elu, jõudes isegi võrokeelsele laulupeole. Jõmmu ise on ka suurest laulupeost osa saanud, liitudes lõpusirgel Tallinnas Tule Tulemise põhilaevastiku Runbjarni ja Turmaga. Jõmmu viimaste aastate suurim muusikaseiklus oli Seto Folgil käimine – põnevaimad kontserdid jõudsid seal ka lodja pardale. Pikisilmi ootab Jõmmu sellesuvist suursündmust – Peipsi regatti ja laevafestivali, mis 7. kuni 16. juulini külastab teel Vasknarvast Värskasse iga päev uut sadamat! Lodi teeb igas sadamas sõite järvele ja on õhtul lavaks toredatele kontsertidele. Tulge sõitma ja kaema!

Jõmmu ja Rootsi printsess

Jõmmu mõtles, et tahaks viia pulmakingi Rootsi printsessile. Mõeldud – tehtud! Mustast tammest helmed ja paks villatekk hiiglaslikku laastukorvi pakitud, purjetati Stockholmi. Maabuti otse kuningapalee ees ja madruste rongkäik marssis torupillihelide saatel lossi väravani. Valvur vaatas kahtlustavalt läbi väravavõre ja teatas, et kingitusest oleks tulnud aastake ette teatada. Meie nukrate nägudega madruseid nähes ta leebus ja ütles: «Heakene küll, tulge kolme päeva pärast tagasi!». Taas heisati puri ja seilati mööda kanaleid ja järvi koos viikingilaeva ja jahtaga Sigtuna alla. Hea tahte visiidile ja aega parajaks tegema. Sigtuna oli ilus rahulik linnake, kus eestlased sõbralikult vastu võeti. Kohalikelt uuriti ettevaatlikult, et ega keegi kaduma läinud väravatest midagi mäleta. Keegi ei mäletanud minevikust midagi halba. Kolmandal päeval oldi taas kuningalossi ees, jälle hüüdsid torupillid ja kink võetigi vastu. Noorpaar olevat parasjagu mesinädalatel. Aga printsessi tänusõnad tulid hiljem postiga järele!

Jõmmu, loodus ja lapsed

Kevad algab suurveega – siin-seal on veel lund, rohelust ei ole, aga kõik igatsevad loodusesse. Saaks kasvõi natukenegi tunda päikest ja kevade värskust. Lodjaga saab muretult luhtade avaral veteväljal jääpankade vahel triivida nagu turvalise saarega, mis on varustatud sooja koopaga. Ilus on sõita vaikselt hommikusel Emajõel – päike tõuseb, jõgi lõhnab, linnud laulavad. Rüübata kohvi. Või sõita hilisõhtuses tuledesäras, jõuda linnast välja pimedusse ja vaadata lodjalael lesides tähistaevast. Jälgida hilisõhtutel jõe kohal sagimas nahkhiiri – märkamatuid kaaslasi, meie kõige lähedasemaid sugulasi Eesti loomariigis, kes päästavad meid sääseuputusest. Vaadata masti otsast ääretut Suursood. Heita pilk hiiglaslikele luhtadele ja elada kaasa sealsele vilkale heinateole. Vette hü- pata ja lodjalael päevitada. Sügisel noppida soos jõhvikaid. Miks üldse tekivad jõed? Kes siin elavad ja kuidas nad vee all hakkama saavad? Miks on jõed loodusele olulised? Kuidas on inimesed jõgesid läbi aegade kasutanud? Mida saan mina teha, et jõel oleks hea olla? Kui pardal on taas üks põnevil kooliklass või lasteaiarühm, tudengid, pered, noored ja vanad, on küsimusi alati palju. Looduslodja retked on Eestis ainulaadne retkede sari, mis aitab tundma õppida maitsi ligipääsmatute alade loodust. Looduslodja retked on KIKi toel toimunud juba kaheksa aastat ning rõõmustanud kohalikke nii Tartu-, Viljandi-, Valga-, Põlva-, Jõgeva kui Ida-Virumaal!

 Jõmmu ja jõulud

Ükskord mõtles tookordne Supilinna elanik, Tartu jõululinnade korraldaja Tarmo Ladva, et võiks ikka midagi eriti veidrat välja mõelda. Näiteks võiks talvel keset Raekoja platsi seista purjelaev. Rääkis Lodjaseltsile. Loomulikult tuli nii ebatavaline plaan teoks teha! Hiiglakraanad vinnasid Jõmmu Ropka sadamas veest välja treilerile, napilt mahuti linnatänavatel keerama ja valgusfooride alt läbi. Enneolematu sai aga teoks – Jõmmu seisis keset Raekoja platsi, mast püsti ja tulepuri heisatud. Vale asi valel ajal vales kohas äratas tõesti tähelepanu! Esinene Jõululodi leidis kajastamist isegi BBC uudistes! Rääkimata rohkem kui 10 000 külastajast rohkem kui 50 eri riigist! Jõululodi on Raekoja platsil olnud 2010., 2011. ja 2014. aastal.

Jõmmu ja perekond

Jõmmu esiema on 2004. aasta suvel Lohusuus ehitatud Peipsi lootsik Hermiine Rääbis. Pärast Jõmmut lisandus 2009. aastal perekonda viikingilaev Turm. 2012. aastal algas Lodjakojas suure, kahemastilise lodja ehitus. Elu tegi aga korrektuurid – lodjaehituses tuli väike paus, et päästa olemasolevad ajaloolised laevad. 2014. aastal lisanduski perekonda kaks raudlaeva – eestiaegne süvendaja Peipsi 1, millest pärast mitmekordseid ümberehitusi oli saanud Praaga ujuv piiripunkt ja mis nüüdseks on vormumas ujuvaks jõekultuurikeskuseks Sisevete Saatkond. Ning 50 aastat vana reisilaev Vanemuine, mis pärast remondikuuri peaks leidma uue elu Noorte jõe- ja järvehuntide akadeemia ujuva õppeklassina. Kuniks talle õnnestub leida sobilikud mootorid – siis on juba tegu õppelaevaga. Raudlaevade päästmine on lõpusirgel ja varsti saab jätkata suure lodjaga. Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks võiks mõni nendest suurematest laevadest juba Peipsit künda. Seda enam, et väikesed poisid, kes Jõmmu ehitamise ajal veel kolmerattalistega ringi sõitsid, on nüüd juba kõikidest peajagu pikemaks sirgunud ning hoiavad hea meelega laeva tüüri.

Liisa-Lota Kaivo

Artikkel ilmus Supilinna Tirinas 2016 apr, toimetas Aime Jõgi